Backyard Ultra (eestikeelne vaste tagahoovi ultra ei ole millegipärast laiemalt kasutusse läinud) on jooksuvõistlus, kus starditakse igal täistunnil 6706-meetrisele ehk 4,167 miili pikkusele ringile. Ring tuleb läbida tunni aja jooksul arvestusega, et järgmiseks täistunniks jõutakse uue ringi starti. Ringi pikkus on tuletatud sellest, et ööpäevaga läbib jooksja 100 miili ehk 160,9 kilomeetrit. Ringide vahele jäävat aega võivad osalejad kasutada, kuidas iganes soovivad, enamasti puhkamiseks ja energiavarude täiendamiseks, kuid keelatud pole ka kätekõverdusi teha või näiteks kabet mängida! Igal täistunnil on uus start ja võistlus kestab seni, kuni vähemalt kaks jooksjat suudavad ringi ettenähtud ajaga läbida. Kui allesjäänutest eelviimane katkestab, saab viimane vapper läbida veel ühe võiduringi ja sellega ongi võitja selgunud. Eriliseks teeb sellise formaadi asjaolu, et kunagi täpselt ei tea, kas võistlus kestab 10 tundi või 4 ööpäeva!
Hiljuti hakati sellises võistlusformaadis korraldama ka võistkondlikke maailmameistrivõistlusi, kus kaheaastase kvalifikatsiooniperioodi jooksul selgub kõikides osavõtvates riikides 15 parimat, kes moodustavadki riigi koondise. Sama toimus esmakordselt ka Eestis, kui vahemikus august 2022. kuni august 2024 selgitati välja 15 kodumaa parimat, kes moodustasid esimest korda ajaloos Eesti Backyard Ultra rahvuskoondise. Sinna kuulus 13 meest ja 2 naist, peamiselt Tallinnast, Tartust, Harjumaalt ja Lõuna-Eestist. Eesti osavõistlus toimus Keilas. Üldistatult võib öelda, et debütandi kohta läks Eestil täitsa hästi, kui 63 osalenud riigi hulgas saavutati 27. koht. Põhieesmärk oli muidugi lähinaabreid, Lätit ja Soomet, võita ja sellega saadi ka napilt, kuid kindlalt, hakkama. Eestlaste tulemused jäid vahemikku 17-36 ringi, ehk siis esimesena rajalt maha tulnud jooksja läbis 114km ja võitja 241km. Maailma paremikku muidugi on veel väga pikk tee minna, sest võiduka Belgia kõik kolm parimat läbisid uskumatud 110 ringi (4 ja pool ööpäeva!) ehk 737km, mis ühtlasi on ka uus maailmarekord!
Ultrajooksja treening ei erine laias laastus tavalisest pikamaajooksja treeningust. Lihtsalt fookus on rohkem rahulikul, aeroobsel jooksul ja natuke lisaks ka särtsakamaid lõigutrenne ja tempojookse ning muidugi üldfüüsilised treeningud jõusaalis. Päris vale on eelarvamus, et ultrajooksja teeb trenni iga päev ja jookseb iganädalaselt 6-tunniseid või pikemaidki jooksuringe, tavaliselt siiski pikemad jooksud üle 4 tunni ei kesta. Kindlasti muidugi on ka erandeid.
Mina isiklikult leidsin tee ultrajooksu juurde 2017. aastal, enne seda jooksin rohkem nö. tavalisi linnajookse asfaldil. Aga pärast Haanja100 Ultral osalemist enam tagasiteed pole olnud, hing kuulub vankumatult ultrajooksule. Peale seda, kui 2019. korraldati Keilas Eesti esimene backyard formaadis ultrajooks, sain aru, et see võiks olla täpselt see spordiala, milles ma edukas võiks olla. Selle eripära seisnebki selles, et alati ei võida kõige kiirem või kõige tugevam, vaid vahel hoopis see, kes lihtsalt keeldub lõpetamast ja läheb ikka uuele ringile. Pigem tahtejõu ja vastupidavuse võit kiiruse üle. Maailmameistrivõistlustel muidugi tuleb lisaks mängu ka ühtne tiimitunne ja iga osaleja suudab tavaliselt endast pisut rohkem välja panna, kui muidu võib-olla ainult iseenda eest väljas olles. Nii minagi seekord kordasin senist isiklikku rekordit, 25 tundi/ringi ja 167km, kuigi keha juba palju varem nõudis kojuminekut. Mõnes mõttes on see ka vaimu ja füüsise pidev võitlus, “mind over body” mentaliteet. Kui mõistus veel sunnib, siis tegelikult keha suudab veel üllatavalt kaua kaasa lohiseda. Eks selliste katsumuste suurimaks sütitajaks ongi enese proovilepanek. Tänapäeva mugavas (kohati ülimugavas) maailmas jääb järjest vähemaks selliseid asju, kus inimene tõesti saab oma füüsilise võimekuse piire testida või siis lihtsalt ei julgeta enam proovidagi. Ultrajooksjad kindlasti on seltskond inimesi, kes on selle mugavustsooni skaala teises otsas, me lausa naudime ebamugavustunnet ja raskuste ületamist! Ja ultrajooksjad on peaaegu eranditult äärmiselt sõbralikud ja abivalmid inimesed, see on kindlasti üks asjaolusid, miks nii kiirelt selle “pisikuga” nakatusin ja tundub, et tervenemise lootust väga polegi! Valu on ajutine, kogemused ja mälestused jäävad alatiseks.
